Mõni armas väljaanne on tundnud huvi minu tegemiste vastu.
Ühenduses High on Life festivalil ülesastunud šamaanitar Nida selgitab, et nagu roosipõõsaski, on ka elus okkad ja õied. Tema terapeudina on pühendanud sellele, et seda õitsemist oleks rohkem ja okkaid oleks mõnevõrra vähem, et me oskaks nendega toime tulla.
Mis siis takistab meid alati õitsemast?
Nida sõnul takistab meid see, et meie sees on hirmud. Kust need sinna saavad? Lapsepõlvest, eelmistest eludest, valulikest kogemustest. Hea uudis on see, et nendega on võimalik tööd teha ja neid on võimalik tervendada.
Võibolla sa oled ka tähele pannud, et on justkui kaks vastandlikku hirmu meie sees – üks on hirm üksinduse ees, hüljatuse, eraldatuse, ära tõugatuse ees, sellega kaasnevad tunded nagu ebapiisavus, väärtusetus, tunne, et mind ei armastata – võibolla mingitel hetkedel ka sina oled seda kogenud.
Teine hirm, esmapilgul täiesti vastandlik, on hirm sügava ühenduse, lähisuhte, täieliku alasti avatuse ees, see võib täpselt samamoodi hirmutav olla. Esmapilgul on need hirmud justkui vastandlikud, aga nende juured on ometigi samas kohas – meie haiget saamistes. Kas siis tõesti selles elus, varasemas lapsepõlves või tulevad meiega kaasa vereliini pidi, eelmistest eludest. Kust iganes me oleme need endale seljakotti pakkinud, nüüd on aeg need sealt lahti pakkida ja võibolla suisa maha jätta.