Naine – nii nagu Sa oled

Ma imetlen Sind,
Naine, nii nagu Sa oled
– Püha Graal
hingehuike ja südamesosina sunnil.
Ma näen Sind
seal ostetud küünte ja ripsmete taga,
Meest metsikult, arutult armastav,
nii pühalt kui patuselt ilus
ja ürgselt üüratult vaba.

Jah, just Sina,
kes Sa kohandund, sobitund,
olnud vaiki ja tasa,
oma hingetuld summutand
tubli tüdruku maskide taha,
valude kaitseks ümber
kasvatand draakoni soomust,
kuid kõigi tabude kiuste
hoidnud salaja alles
ürgset, ausat, metsikut Lilithi loomust.

Mida iganes teinud Sa pole,
rakutuumas on koht, mis teab
– ürgüsas tuikav loomissund
ei saa vaibuda, vaikida eal.
Kui sünnituse aeg on käes,
ei avita isegi Taara,
siis tulema peab nähtavale
Su ehe Loojapale.

Viigilehena langegu häbid ja süüd.
Olgu püha see tund, kui otsustad
– Nüüd!

On aeg end sünnitada
ja võtta üdini omaks.
See, mida sa otsinud oled
leida enese tuumast.

Tuulena tuisata taeva all,
Tulena tõusta tähtedeni,
Allikana avaneda armule,
Maana manatargaks saada.

Õnnistussõnad huultel
on kerged tulema teistele,
kui lapsukest hoiad ja Meest saadad teele.

Aga Sa ise?
Millal Sa ennast viimati õnnistasid,
eheduse kauneim ehe?
Millal sa imetlesid oma naha kuldsust,
oma silmade tähistaevast.
Millal kirjutasid oodi
iseendale,
just nii, kuis Sind loodi
Jumala enese moodi.

Su süda on altar.
Su keha on hiiepaik.
Su veri soontes voolab allikana.
Su ohverdus on olnud püha.
Su palve on kuuldud.
Sa oled kohal.

Viigilehena langegu häbid ja süüd.
Olgu püha see tund, kui otsustad
– Nüüd!

On aeg end sünnitada
ja võtta üdini omaks.
See, mida sa otsinud oled,
leida enese tuumast.

Tuulena tuisata taeva all,
Tulena tõusta tähtedeni,
Allikana avaneda armule,
Maana manatargaks saada.

by Nida


 Nele Tasane