Kunst: Dávid Júlia

Naised, kes tõmbavad alla ja Naised, kes tõstavad üles.

Kas sinu ringkond vajab suurpuhastust või varjutööd?

 

Ma usun, et enamuse meie teed on ristunud nii naistega, kes tõmbavad alla kui ja naistega, kes tõstavad üles. Põhiküsimus, mida peaksime enestele esitama on siiski, kumb ma ise olen?
 
Viimasel ajal on jäänud mulle järjest silma mitmed postitused ja sõnavõtud teemal „Naised, kes tõmbavad alla”. Paljud julgustavad sellistest „sõbrannadest” lahti ütlema ja eemalduma kogudes enda ümber vaid teekaaslasi, kes siis siiralt või ka ebasiiralt ainult heaks kiidavad kõike ning ebamugavate teemade tõstatamist iga hinna eest väldivad. Sellel teemal on kirjutanud ja arvamust avaldanud eriti just mitmed vaimsel teel olevad naised, aga siiski ka nt JT Foxx, kelle valdkonnaks on hoopis finantsala ja branding. Ka tema oli oma tutvusringkonnas sellise suurpuhastuse teinud ja julgustas kõiki seda järgima. Ka mulle endale – või õigem oleks öelda, ühele osale minust (ilmselt sellele, mis ei tahtnud probleemiga tegeleda) – tundus see mõte mõnda aega täitsa mõistlikuna. Kuid terapeudina ja suure varjutöö austajana tundus mulle ikkagi, et selline tee on ju tegelikult teatud mõttes lihtsalt põgenemine. Enne eemaldumist peaksime vähemalt väga sügavalt vaatama, mis on need hoovused enese alateadvuses, mis selliseid situatsioone meie kogemusse tõmbavad.  
 

Nagu sees, nii väljas.

Ebateadlikult eemaldudes kõigest, mis sinu päästikuid vajutab, võib juhtuda, et me ei lahenda oma ohvripositsioone, vaid lihtsalt peidame need veelgi sügavamale ja hakkame uskuma, et seda valulikku teemat meie elus enam ei eksisteeri, kuni siis ühel päeval satub meie teele ikkagi keegi, kes selle mädapaise mõne „läbi lillede” öeldud pisendava repliigiga katki pigistab. Mis see siis ikkagi on, mis meis sellise valuliku reaktsiooni esile kutsub? Miks on meid võimalik solvata, panna end süüdi või lihtsalt väikese ja tühisena tundma? Kas tõepoolest kellegi teise antud hinnang saab meie väärtust kõigutada või pisendada? Kui vaadata iga inimest ja ka iseennast kui peeglit, siis mõistame, et hinnangu andja avab vaid oma sisemaailma. Kuna ta ei ole sellel hetkel sellest ise teadlik, siis vaatab ta sind ja ütleb oma tõe enda sisemaailma kohta välja uskudes siiralt, et näeb seda nähtust sinus. Saades sellest aga teadlikuks, siis on iga inimene, kes meid moel või teisel ärritab kui kingitus, sest aitab meil näha omi ohvripositsioone ja valukohti, mis on veel lahendamata ja tervendamata. Seni aga aitab empaatia ja armastav suhtumine seesuguste olukordadega toime tulla. Kui sinu suunas tuleb hinnang, mis teeb sulle haiget, siis kõigepealt küsi, miks see mind puudutab? Mis on minu lahendamata teema? Miks ma tunnen väärtusetust (süüd, häbi, viha jne)? Millal varem ma olen niimoodi tundnud? Mille või kellega see seotud on? Sageli võib sellisel juhul meenuda episood, kus tundsid end täpselt samamoodi ja mis hetkel see ohvripositsioon sinus tegelikult sündis. Võimalik, et see pole veel esimene mälestus, kuid juba siis oli see loodud. Kui me end alalõpmata sarnastest situatsioonidest või kogeme, et sarnased mustrid justkui jälitaksid meid, siis on tegu kindlasti lahendamata ohvripositsiooniga. Vahel on päris sügavale alateadvusesse kaevumiseks vaja siiski regressiooni- või rännakuterapeudi toetust või nt konstellatsiooni, et teatud uskumused enda kohta alateadvusest välja kaevata ja puhastada. Kui oleme kord need ohvripositsioonid välja puhastanud ei tõmba me lihtsalt enam sarnaseid situatsioone ligi, sest meis puudub see vibratsioon, kuna oleme selle tervendanud.

 

Mündi kaks külge.

Igal mündil on aga kaks külge. Kui nüüd sama situatsiooni vaadata teise poole pealt ja küsida, miks tulevad kellegi huultelt repliigid, mis teist pisendavad, siis jõuame taas samasuguse väärtusetuse tundeni. Duaalses maailmas tundub meile, et me saame kinnitada oma väärtust vaid kellegi teise oma vähemana näidates, oma valikute õigsust tõendada vaid kellegi teise oma tühisemasse valgusesse asetades, oma tarkust demonstreerida vaid kellegi teise rumalusele rõhudes, oma valgustumist avaldada vaid kedagi mitteärganuteks või suisa lammasteks nimetades jne. Ehk meile tundub, et me vajame mingisugust konteksti, kuhu oma väärtus asetada, et siis selle taustal säravamana paista, kui me ennast tegelikult tunneme. Sageli kogetakse sisemiselt aga hoopis kadedust selle inimese, elustiili või ilmingu suhtes, mida väiksemana ja tühisemana püütakse näidata. Sügavamal tasandil on sellise võrdleva maailmanägemuse aluseks aga hoopis sügav väärtusetuse tunne; tunne, et mind ei armastata; tunne, et mina ja mu valikud pole piisavad jne. Seega, kui vaadata sedasorti hinnanguid alati läbi kaastunde ja empaatia prisma, siis ei tundugi need ehk enam nii õelad, vaid saame mõista, et tegelikult elab teine läbi samasugust kasvamise protsessi, kus mõned kohad on lihtsalt veel valulikumad kui teised. Lihtsalt, ta ei näe veel oma pimenurki ja seetõttu projitseerib selle veel kellelegi teisele mõistmata lihtsat tõde, et teine on vaid tänuväärne kirgas peegel.

Kui me hakkame endaga sisemist tööd tegema ja ohvriteadvusest meistriteadvuse poole liikuma ehk ärkama, siis paraku mitte kõik need, kellega meie teed varem kõrvuti kulgesid, ei saa kaasa tulla. Mõnikord on see valus ja sellest on kahju. Mõnikord on see teede lahknemine ja kaugenemine vaikne ja armastav paratamatus, aga vahel toob kaasa ka mõistmatusest tingitud kokkupõrkeid. Mahajääjad võivad mitte mõista, miks sa ei taha enam nendega näiteks klubis käia, veini juua, kolmandat sõbrannat tagaselja klatšida, salatseda või lihtsalt veeta aega seltskondades, kus jutud ei lähe pealispinnast sügavamale, piirduvad vaid uudishimu rahuldamisega ega puuduta hingetasandi sügavusi – see kõik on ju kunagi olnud midagi lõbusat ja ühendavat. See võib tunduda ka sellise ülbe „äratõusmisena” ja vahel on seal isegi tõetera sees, sest mina võtan küll omaks, et olen tundnud nn „spirituaalset arrogantsust” ja pidanud end paremaks neist, kes vaimsele enesearenguteele pole astunud. Tagantjärele mõtlen et see oli vaid sellise spirituaalse ego paisutamise aeg, enne kui selle läbi nägin ja ka see mull sai katki minna. 🙂

Mis see retsept siis on?

Olen näinud ja kogenud, et kuni me alles oma haavade ja ebapiisavusega tegeleme, on meil raske vastu võtta naisi, kes on juba oma täisväes või peaaegu seal, sest see tõstab üles kadedust ja osutab valusalt oma piirangutele kuni selleni, et tahaks lausa teise tiibu väiksemaks lõigata. Siis on kergem ennast ümbritseda teiste nõrgemate naistega, et võrdluses kellestki parem olla. Kui me aga oleme tõusnud oma täisväesse, siis me hakkame alles tõeliselt nägema ka teiste naiste ilu, vägevust hinge ja hingeteed. Siis me enam ei karda neid, kes sirutavad oma tiibu meiega samaväärselt või isegi kordades vägevamalt. Siis saame teineteist inspireerida ja inspireeritud saada, isegi, kui meie iseloomud, hingeteed ja missioonid on täiesti erinevad siin elus.

Ühest retsepti siin ilmselt ei ole võimalik kuidagi anda. Kui ikka avastad end seltskonnast, kus teistel naistel on enda mugavuseks vaja sinu tiibu nüsima hakata või kus sa ei saa oma õnne ja kordaminekuid jagada ilma, et teistel väljakannatamatult ebamugav hakkaks, siis võib-olla tulebki edasi liikuda.

Imelised haavatud tervendajad.

Kutsusin mõnda aega tagasi kokku šamanistliku naisteringi, kus avasime endid läbi ürgelementide.

Kohtusime kokku neljal korral ja igal kohtumisel juhtus nii, et üks naistest avanes oma täielikku haavatavusse.

Vaatasin seda, kuidas valisid reageerida ja toimida teised naised. See, millist tarkust, hellust, empaatiat, hoidmist, mõistmist läbi nende voolas, oli üks ilusamaid vaatepilte, mida ma iial näinud olen. Ainult pisut sekkumist minu poolt ja see naistering tõstis mahakukkunud ja murdumas naised kõige armastavalt moel üles. Just niipaju, kui sellel hetkel oli vajalik ja võimalik. Ja kõikide südamed said puudutatud, kõikide hinged liigutatud. Sain ka aru, et selline imeline elutarkus ja kogemus voolab läbi nende naiste just seetõttu, et nad on ise pidanud raskustest läbi tulema, aga nad on valinud oma südamed avatuks jätta, kuigi oleks vahel kergem sulguda; leida endas väe fööniksina tõusta, kuigi kergemas vastupanus annaks alla ja nad on valinud täita teiste naiste karikaid, kuigi enda oma ei aja veel päris üle ääre. Tunnen piiritut tänulikkust, et et olen suutnud luua ruumi nii ilusatele kogemustele.

Lojaalsus grupile või enesetruudus?

Kõik me oleme oma teel. Mitte õiged ega valed. Selles kohas, kus meie praegune teadlikkus lubab meil olla. Kunagi vaatan ehk minagi seda postitust ja hindan kõik uuest vaatepunktist ümber ja muhelen heatahtlikult enda tänaste mõtete üle. Oluline on olla armastav iseenda suhtes, mitte võtta kanda süütunnet, kui oled otsustanud minna oma teed, sest see on üks raskemaid koormaid. Süütunne on pealegi lihtsalt konsteptsioon, mitte tegelik tunne. See on nn eksimine mingi grupi, sageli vaikimisi, kokkulepitud reeglite vastu. Lojaalsus vanas paradigmas ja veel mitte päriselt ärganud teadvuses loodud reeglitele võib olla aga nagu su jala külge seotud veskikivi, kui püüad lendu tõusta. Teadlikkuse kasvades võivad need reeglid väga palju muutuda, Sageli sünnib see eksimine vaid meie peas. See, mis on ühes grupis tabu, võib olla teises teadlikkuses täiesti teistpidi, hoopis kingitus ja anne.

Olla alati armastav enda vastu praeguses hetkes ja püüda olla mitte parem, ilusam ja targem võrdluses kellegi või millegagi, sest vaid ego räägib läbi võistlemise ja võrdluste.

Olla lihtsalt täna iseenda võimalikult parim versioon ja jääda truuks eelkõige iseendale, oma hingeteele.

Armastusega

Nida

Trummirännak: Kohtumine Ülempreestrinnaga. 

Kui tavaliselt võtab mul rännakusse sisenemine pisut aega sh alustan tuttavast kohast oma sünnikodu lähedalt ning seejärel kulgen mööda viinapuuväätidesse kasvanud alleed, siis sel korral olen silmapilkselt tohutu kõrges ja avaras nelja hiiglasliku sambaga heledas saalis. Saali ühes seinas kõrgub trepp, mis viib valge troonini. Troonil istub imekaunis naine maani valge kleidiga. Tean, et ta on Ülempreestrinna. Põlvitan trepijalamile ja kummardan tema ees maani. Ülempreestrinna libistab käest granaatõuna ja see veereb mööda trepiastmeid hüpeldes minuni. Võtan selle oma käte vahele ja küsisin oma küsimuse: „Mis on mulle unenäos ilmunud haruldase kaku tähendus?” Samal ajal näen, et templi seintele on tekkinud vikerkaarevärvilised väikesed valgusolendid, sarnased, mida tekitavad akende ette riputatavad kristallist päiksepüüdjad. Ka minu unenäos ilmunud kaku aura on vikerkaarevärviline.

„Sa oled üks meist,” lausub Ülempreestrinna. „Tule, jaluta minuga!”

Ta laskub graatsilisel sammul trepist alla, kleidi valge slepp libisemas mööda astmeid.

Liigume sammaste vahelt rohelisse aeda, kus taimede vahel vooklevad heledate kivikestega kaetud teerajad. Ülempreestrinna juhatab mu sõnatult veesilma juurde ja annab märku et vaataksin sinna sisse. Kummardan kergelt läbipaistva vee kohale, et näha enese peegeldust. Vetepeeglist vaatab mulle vastu sügavalt rahuliku, elunäinud, justkui kõiketeadva kaku pilt, kellel on pikad hõbehallid naise juuksed. Justkui tõeline crone. Kaku üks näopool on varjus ja teine valguses. Kui ta avab valguses oleva silmalau, siis on selle all veel üks laug, mis on kaetud kalasoomustega. Taipan korrapealt, millest, õigemini kellest see kõneleb ning vaatan küsivalt Ülempreestrinnale otsa ise mõeldes: „Miks Tema mu ellu tuli?” Preestrinna loeb kõiki mu mõtteid ja küsimusi enesestmõistetavalt telepaatiliselt. „Tema ma saatsin sinu äratamiseks,” vastab ta.

„Aga selle haiguse, millest ma üle noatera eluga välja tulin?”

„Tema ma saatsin sinu äratamiseks,” vastab Ülempreestrinna täpselt sama lausega.

Seejärel avab vetepeegli kakk ka soomustega kaetud silmalaud ning vaatab mulle ühe silmaga otsa.

„Aga teine silm? Mis sellega on?”

„See ilmutab siis, kui on selleks aeg,” lausub Ülempreestrinna naeratades ning viipab, et liiguksime tagasi templisse.

Mul on veel küsimusi: ”Kas riided peavad valged olema? Miks see on vajalik?”

„Ei pea ja ei ole vajalik,” sõnab preestrinna. „Lihtsalt ühel hetkel on see sulle kõige loomulikum ja ainuõige valik.” Ta seisatab ja lisab: „Oma valgele kleidile pead sa ise maalima taimed, kindlasti sõnajalalehed.”

Jõuame templisse ja vaevumärgatava pealiigutusega annab preestrinna märku, et mina tõuseksin trepist üles ja võtaksin istet troonil. Kui olen istunud ja asetanud oma käed trooni käetugedele, siis põlvitab Ülempreestrinna trepi ees ning kummardab minu ees maani. Veeretan talle mahlast nõrguva küpse granaatõuna just samuti, nagu tema ennist mulle. Mõistan selle tähendust sügaval sisimas ilmselgelt. Meie, Naiste, hulgas ei ole hierarhiat, me oleme kõik õed. Sel hetkel hakkavad kõikidest vikerkaarevärvilistest valgusolenditest esile kerkima valgetes maani kleitides naised, igaüks neist hoidmas oma kakku. Kes hoiab teda süles, kel istub kakk õlal.

„Aga mul oli unenäos neli kakku. Tean, et vikerkaarevärvilise auraga kakk oli mulle, aga ülejäänud kolm? Mida nemad tähendavad?”

Ülempreestrinna selgitab: ”Ja, oma kaku sa tundsid ära, sest sa olid tema jaoks valmis saanud ja ta sai tulla. Sinu äratajad, kelle ma saatsin, tegid oma töö hästi. Teised kolm aga kuuluvad naistele, keda sina pead äratama.”

„Kuidas ma need naised ära tunnen?”

„Sa ei pea neid ära tundma. Puuduta, tervenda, ärata, kui vaja ka raputa ja tõsta kõiki naisi, niipalju kui suudad. Kõiki, kellega su teed ristuvad. Kolm neist ärkavad tänu sinule ja neile meenub, kes nad päriselt on – ülempreestrinna taaskehastused. Nad ei pruugi ka teada, et nad ärkavad tänu sinuga kohtumisele. Seega pole sul oodata selle eest mingit tänu või tunnustust. Lihtsalt tee seda, mida oled tegema kutsutud kõik muu jäta Tema hooleks.”
Tõusen troonilt laskun trepist alla ning põlvitan preestrinna kõrvale, õlg õrnalt vastu tema õlga. Vaatame üles trooni poole.

Tean ja tunnen iga keharakuga, et seal peaks istuma jumalik Mees, keda ma oleksin valmis kogu südamest austama, jäägitult toetama, väestama kogu oma armastuse ja maagiaga.

„Kas Ta tuleb?”

Ülempreestrinna naeratab:” Ka seda pole sul vaja teada. Siis libiseksid sa kohalolust ootamisse.”

 

Ning üks mees küsis: Kõnele meile Enesetundmisest.
Ning ta vastas:
Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.
Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kõla.
Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.
Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.

Ja on hea, et te tahate seda.
Teie hinge salajane allikas peab tulvama üles ja vulinal tõttama mereni;
Ja teie salajase sügavuse aare saab teie silmile nähtavaks.
Aga ärgu vaagigu ükski kaal teie tundmatut varandust;
Ja ärge otsige mitte oma teadmise sügavust teiba või kajaloodi abil.
Sest teie olemus on piiritu ja mõõtmatu meri.

Ärge lausuge: “Olen leidnud tõe,” vaid pigem: “Olen leidnud ühe tõe”.
Ärge öelge: “Olen leidnud hinge raja.” Öelge pigem: “Olen oma teed mööda rännates kohanud hinge”.
Sest hing kõnnib kõiki radu.
Mitte sirgjoont pidi ei kulge hing, ega kasva ta otsekui kõrkjas.
Hing avaneb aegamisi otsekui lootos, loendamatud õielehed üksteise haaval.

Khalil Gibran “Prohvet”

 

Kunst (punane Ülempreestrinna kakkudega):

Dávid Júlia, allikas Pinterest